top of page

Kogemuslugu | Ületreenimisest liikumisrõõmuni

Updated: Nov 23

Aeg on lugeda taaskord meie Eluks Valmis tiimiliikme kogemuslugu. Seekordses postituses räägib Tuuli sellest, kuidas ta endas liikumisrõõmu avastas. Lisaks jagab ta ka enda ületreenimise kogemust ning lõpetuseks annab mõned soovitused endas liikumispisiku avastamiseks ning säilitamiseks.


Liikumine - minu igapäevaelu oluline osa

Liikumine ja mina. Need, kes mind vähegi tunnevad, teavad, et naljalt minu ükski päev aktiivse liigutamiseta ei möödu. Olgu selleks siis jooks, jalgrattasõit, rühmatrenn või kiirem jalutuskäik. See kuulub minu päeva sama moodi nagu hammaste pesu või vähemalt kolm korda päevas söömine. See on miski, mis annab mulle hea enesetunde ja mida varem päevas ma selle “linnukese” kirja saan, seda paremini ma end tunnen. Mu lähedased sõbrad teavad, et üldiselt eelistan jalgsi liikumist autole ning kui keegi teeb ettepaneku väiksema vahemaa autoga liigelda on enamasti minu esimeseks reaktsiooniks silmade pööritus. Paraku tuleb tõdeda, et see ei ole olnud alati nii.

Eluks Valmis blogi - Tuuli Muistna

Kooliaegne vastumeelsus kehalise aktiivsuse vastu

Olen ka mina üks nendest (paljudest) noortest, kes kooli ajal kehalist kasvatust oma lemmiktunniks ei pidanud. Vabandused ja vabastused. “Üle laskmised”. Erimeelsused õpetajaga. Kangekaelsus ja jonnakus nende alade vastu, mis mulle lihtsalt ei meeldinud.


Hirmudest ülesaamine ja uue võimaluse andmine

Kõik see aga muutus umbes 12. klassi lõpus, mil avastasin enda jaoks jooksmise (mida varasemalt südamest tegelikult vihkasin) ja taasavastasin rattasõidu. Taasavastasin seetõttu, et olin mõned aastad varem kaks järjestikust suve kukkunud nii õnnetult, et lõpetasin mõlemad korrad traumapunktis õmblemas. Hirm ratta selga istuda peale mõlemat õnnetust oli suur, kuid siinkohal on hea võimalus tervitada oma kahte klassiõde (olen Teile siiralt tänulik Sixtina ja Maarja), kes mind sageli ratast sõitma kutsusid. Peale gümnaasiumi lõppu, ülikooli ajal, leidsin tee rühmatrennidesse. Minu vaieldamatuks lemmikuks sai BodyPump, mis tegelikult oli senistele spordialadele täielik vastand. Möödusid aastad ning trenn oli mu elus jätkuvalt olulisel kohal.


Treeningud - põgenemine reaalsuse eest?

2017. aastal lahkus ootamatult meie hulgast mu isa. Mind tabas tugev masendus ning kurbuse matsin liikumisse. Kaks-kolm treeningut päevas ning jalgsi kooli ja kodu vahet liikuda ei olnud mingiks probleemiks. Arstidelt sain tihti kuulda, et mu süda on nagu tippsportlasel, sest keskmine pulss jäi vahemikku 49-55 lööki minutis. Lisaks sellele langes mu kaal meeletu kiirusega. Ilmselgelt treenisin ennast tugevalt üle ja olen ütlemata tänulik, et mu keha sellele kõigele vastu pidas. 2023. aasta algas erinevate elu keerdkäikude ning süvenenud läbipõlemise tõttu kerge depressiooni ja unehäirete diagnoosiga. Üks, aga mida ma endale lubasin, oli see, et olgu väsimus kui tahes suur või meeleolu kui tahes halb, liikumist ma ei jäta. Vedasin end välja jalutama ka pimeda ja külma ning lörtsi või lumesajuga. Selleks, et oma mõtteid mujal hoida ja tegevuses olla asendasin hommikused rühmatrennid õhtustega. Sel korral lasin endal aga ka piisavalt puhata, kuid püüdsin igapäev siiski vähemalt 10 000-15 000 sammu koguda. Tänaseks olen enam kui kindel, et see päästis mind kõige mustemast august.


Õpetaja perspektiivist

(Endise) Õpetajana olen näinud, kui positiivselt mõjub liikumine lastele, nende õpitulemustele ja distsipliinile. Samas olen ka näinud lapsi, kelle päeva sisustavad peale kooli vaid nutiseadmed ning kes oma energiat ei saa ära kulutada. Lisaks noorte füüsilisele tervisele kannatab ka nende vaimne, sh õpitulemused. Tohutult kurb ja muretsema panev vaatepilt. Kui Sa oled lapsevanem, siis püüa jälgida kui palju Su laps/lapsed päevas liiguvad. Kas neil on võimalus õues mängimiseks ja/või liikumiseks? Kas nende liikumisaktiivsus vastab soovitustele või on see suuremas osas siiski täidetud nutiajaga? (Väike meeldetuletus: Tervise ja heaolu edendamiseks soovitab Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) täiskasvanutele vähemalt 150–300 minutit mõõduka intensiivsusega aeroobset tegevust nädalas ning lastele ja noortele keskmiselt 60 minutit vähemalt mõõduka intensiivsusega aeroobset tegevust päevas.) Kas Sina ise oled eeskujuks oma lastele? Ära alahinda seda! Sellel on väga suur ja tähtis osa lapse liikuma suunamisel.

Eluks Valmis blogi - Tuuli Muistna

Leia ala, mis Su silma särama paneb!

2023. aasta on kuulutatud ametlikult liikumisaastaks. Üle-eestiliselt korraldatakse igakuiselt erinevaid üritusi, mis on avatud sageli kõikidele soovijatele. Saan iseenda kogemuse pealt öelda, et liikumisel on lisaks meie füüsilisele tervisele ka vaimse tervise heaolus suur osa. Soovin, et me kõik leiaks endale, vähemalt selle ühe “oma” ala, mis paneb silma särama, annab hea enesetunde ning hoiab meie motivatsiooni seda harrastada vähemalt neli kuni viis korda nädalas. Pea meeles, et igasugune liikumine loeb! Kui Sa ei ole veel oma “liigutamispisikut” üles leidnud, siis anna võimalus erinevatele aladele. Katseta nii kaua kuni selle õigeni jõuad, kuid hoia meeles ka see, et puhkus on tugevatele! Päeval või õhtul? Väljas või siseruumis? Ka see ei ole oluline! Tähtis on see, et sa liiguksid!


Lõpetuseks ka minu eelnevat juttu toetavad raamatusoovitused Anders Hansenilt:

  • “Juuniori tugev aju” - sobilik noorematele.

  • “Tugev aju. Kuidas liikumine ja treening Sinu aju tugevdavad” - minu üks lemmikutest, mida aeg-ajalt meenutuseks kasulik lugeda on. Sobilik vanematele.


Ja kui nüüd keegi peale selle postituse lugemist ennast liikuma/trenni vedas, siis on see täielik win-win situation ja rõõm on kahepoolne! 🙂



0 comments
bottom of page