Kogemuslugu | Karjäärivalikud, mis viisid teadmata sihini

Selles artiklis annab ülevaate oma eriala valikust ja mõned omapoolsed soovitused MTÜ Eluks Valmis partnerlussuhete juht Tuuli.

Lõpetasin väikese maagümnaasiumi 2014. aastal. Olin selleks ajaks 19-aastane ning kooli viimases klassis suutnud vähemalt viis korda ümber otsustada, mida ma edasi õppida. Kindel oli ainult see, et lähen ülikooli, kuid mida õppima…see kõik tundus päris segane. Ajakirjanik? Jurist? Suhtekorraldaja? Huvijuht? Kooli lõpetades olin aga jõudnud veendumusele, et olen tulevane psühholoog.

Kõrged kontsad ja ilusad kleidid

Mäletan üht hetke sellest suvest. Istusin aias ning lugesin üht psühholoogia teemalist raamatut, sest minust pidi ju saama psühholoog. Küllap oli oma mõjutus siin just telesarjal „Kartulid ja apelsinid“ (tegemist oli Eesti telesarjaga, kus sarja keskmes oli psühholoog Vivian, kes kandis alati ilusaid kleite ja kõrgeid kontsi). Ütlesin veel mõned kuud enne seda emale, et mina tahan ka tulevikus teha tööd, kus saab kanda ilusaid kleite… ja kõrgeid kontsi.

Veidi peale seda küsis minu ema minult mida sa siis edasi kavatsed teha.

Ma ei osanud talle midagi vastata. Psühholoog? Jah? Aga kui juhtub, et ma sinna sisse ei saa? Tagavara variandid?

Mu halb mälu otsustas minu eest

Tegelikult katkesid minu psühholoogiaõpingud kiiremini kui oleksin osanud oodata – olin unustanud koju oma ID-kaardi ja Tartu Ülikool mind katsetele ei lubanud. Kangekaelsus ja jonnakus ei lubanud mul aga ka Tallinnasse proovida. Lõpuks langes mu otsus Tallinna Ülikooli sotsiaaltöö kasuks. Etteruttavalt võin öelda, et katkestasin need õpingud (ehk jätsin ülukooli pooleli) 2015. aasta jaanuari kuus. Miks? Lihtne põhjus on läbimõtlemata otsus ning lootus, et mujal on parem, kergem ja ilusam. Ning otseloomulikult soov vanematest võimalikult kaugele saada. Seda, et eriala mulle ei sobi, tundsin tegelikult juba esimese ülikooliaasta esimestel kuudel.

Kuidas ma seda oma vanematele ütlen?

Sotsiaaltöö erialal sundis mind aga jätkama hirm oma vanematele pettumust valmistada. Tegelikult võtsid nad selle palju kergemalt vastu kui eales osanud oleksin oodata ja siit jäid meelde eluks ajaks isa kuldsed sõnad: “Vastu ennast on raske elada!”.

Tervisekaitse spetsialisti haridusega õpetaja

Kuidas siis minu seiklused õppimisteekonnal lõppesid? 2015. aastal astusin Tartu Tervishoiu Kõrgkooli tervisekaitse spetsialisti erialale. Ma armastasin seda eriala ja seal õppimist! Pühendusin õppimisele täielikult ning osalesin ka koolielus nii palju kui jaksasin. Kooli lõpetasin A-de ja B-dega (mitte, et sellel suurt tähtsust oleks) ning… 2020. aastal sai minust Noored Kooli 14. lennu liige ning õpetaja. Kuidas ma sinnani jõudsin, seda saad Sa juba lugeda Õpetajate Lehe artiklist.

Lõpetuseks soovin öelda, et ära vali eriala lihtsalt sellepärast, et see tundub glamuurne. Lähtu karjääri valikul iseendast, oma eesmärkidest ja huvidest - ei Sinu vanaema, ema ega isa ei hakka tulevikus Sinu ülikooli kodutöid tegema või Sinu valitud erialal tööle. Lõpetuseks… ära karda eriala valikut tehes eksida, sest iga “eksimus” on tegelikult vajalik kogemus ja õppetund!

Kas ma olen oma sihini jõudnud? See on hea küsimus, millele ma veel vastust ei tea, kuid kõrgeid kontsi ja ilusaid kleite kannan ma kõigest hoolimata ja seda tõelise uhkusega!